Mis on kodune energiasalvestussüsteem?

Kodumajapidamises kasutatavad energiasalvestid salvestavad elektrienergiat ja kasutavad seda vajaduse korral – tuntud ka kui energiasalvestid või "aku energiasalvestussüsteemid", edaspidi kodusalvestus. Koduse hoiustamise põhikomponent on laetavad akud, tavaliselt liitiumioonakud või pliiakud. Teised komponendid on inverterid, mis suudavad nutikalt juhtida laadimise ja tühjenemise juhtimissüsteemi.

Energia salvestamise kasutuselevõtuga tavamajapidamistesse saame realiseerida hajustootmise kontseptsiooni, leevendada elektrivõrgu ülekandesurvet ja vähendada fossiilkütuste kasutamist, mis on süsinikneutraalsuse või nullneutraalsuse saavutamiseks vajalik detsentraliseeritud meede.

Juba 1950. ja 1960. aastatel viis Ameerika Ühendriikide energeetikaministeerium Sandia riikliku labori juhtimisel läbi energiasalvestussüsteemi projekti, et viia läbi uuringuid tuumaenergia salvestamise kohta. 1970. aastatel nihutas Sandia Laboratory USA raske naftakriisi tõttu oma uurimistöö fookuse taastuvatele energiaallikatele, mis võiksid naftat asendada. 1980. aastatel laiendas Ameerika Ühendriikide energeetikaministeerium Sandia laboratooriumi uurimisprojekti veelgi – akude arendus- ja testimisprojekte uurides, luues samas taastuvenergiat. Sellest ajast alates on Sandia Laboratory tegelenud energiasalvestusprojektide uurimisega. Energia salvestamise kontseptsioon oli tollal aga veel riiklikul tasemel ega hõlmanud kaubanduslikku ega tsiviilkasutust.

1991. aastal viidi projekt üle võrguaku energiasalvestusprojektiks ning samal ajal hakati katsetama ka mõningaid kaubanduslikke energiasalvestisi. Sel perioodil osalesid uurimistöös ka rahvusvahelised juhtivad tsingiorganisatsioonid ja elektri uurimisasutused. 1996. aastaks olid energiasalvestussüsteemid hakanud kuju võtma ja hakkasid laienema kaubanduslikule ja tsiviilkasutusele.